Võimalused kosuvad, vaja on töökäsi

Eesti Panga hinnangul on meie majandus jõudnud uude arengujärku, kus on jõukohane kasvutempo 3–4%. Prognoosi järgi on meie tuleva aasta majanduskasv aga kuni kaks korda nirum, üks peamine põhjus on sobivate töökäte nappus.

Kui maksusüsteemi üle on arutelu valimiste eel käima läinud, siis järgmisena tuleks toimetuse hinnangul võtta debattides suund tööjõuturu probleemide lahendamise poole. Esmatähtis on seejuures vähendada väljarännet Eestist, sest muidu jäämegi oma võimalustele järele sörkima.

Eilses lehes ilmunud arvamusloos analüüsis seni pakutud valmislubadusi Äripäeva peadirektor Igor Rõtov. Ta kirjutas, et annaks eelolevatel riigikogu valimistel hääle erakonnale, kes lubab veenvalt teha nelja aasta jooksul lõpu hoogsale väljarändele ja tööjõuealise elanikkonna vähenemisele.

Küllap järgiksid Rõtovi eeskuju ka Eesti panga president Ardo Hansson ja paljud teised. Väljarände pidurdumine on oluline eeldus, et meie majanduskasvu võimalik potentsiaal ei jää kalamehejutuks, vaid saame selle tõepoolest täita, sest tööjõudu jätkub.

Suurim probleem. Tööjõuealise elanikkonna vähenemine on Eesti ühiskonna ja ettevõtluse üks suuremaid, kui mitte suurim probleem. Vahepealse majandusseisaku ajal sai palju asju vargsi väliskeskkonna mõjude ja välistegurite kaela ajada. Eesti Panga hinnangul on välisnõudluse taastumine praegugi visa. Samas on Eesti tööstusettevõtete eksport viimastel kuudel pidevalt kasvanud. See näitab, et meie ettevõtted suudavad oludega paremini kohaneda ja kindlasti ka uusi turge leida.

Eesti Panga analüüsist võib selgelt välja lugeda, et meie kasv võiks olla veel suurem, kui meid ei kammitseks tööjõu nappus üldiselt ja veel enam struktuurne töö(jõu)puudus. Ehk siis tööotsijad ei sobi ettevõtetele, sest nõudmised neile on teised. Suuresti haridusega seotud teema peaks samuti debattides rohkem lahendusi leidma.

Ekspordi suurenemise kõrval on meie majanduskasvu vedanud eelkõige siseturg. Vastuargumendina on tööjõukäte nappus selles kontekstis isegi tagant tõuganud, sest see on kaasa toonud tootlikkusega võrreldes suurema palgasurve. Suurem palgaraha koos väiksema inflatsiooni ja hinnalangusega on sisetarbimist kasvatanud.

Lõhe ei veni lõputult. On aga selge, et ­lõhet palga ja tootlikkuse kasvu vahel ei anna lõpmatult suuremaks venitada. Teisest otsast tõrjub tööjõukulude püsiv kasv ja tihedam konkurents töötajate pärast turult üha jõulisemalt välja ettevõtteid, kes ei suuda tootlikkust kasvatada.Lahenduseks ei ole kindlasti radikaalne palkade külmutamine, sest see suurendaks töökäte Eestist lahkumist veelgi.

Tootlikkus peab märgatavalt kasvama ja ettevõtjad on seda ka adunud – investeeringuid tehakse Eesti Panga hinnangul eelkõige tootmise tõhustamiseks. Kindlasti loovad ettevõtjad ka uusi töökohti, kui maksuleevendust saavad (mida praeguse debati järgi otsustades on ka oodata).

Sellega oleks siis justkui pool rehkendust uute, suurema tootlikkuse ja palgaga töökohtade loomiseks tehtud. Ideed tööjõuturu küsimuste kiireks lahendamiseks peaksid andma rehkenduse teise poole – kust leitakse piisavalt sobivate oskustega töötajaid, kes need töökohad täidavad, et majanduskasvu rongist mitte maha jääda.